Liidu tulud
ELi eelarvet rahastatakse suures osas omavahenditest ja täiendavalt muudest tuludest. Aastatulud peavad täielikult katma iga-aastased kulud, kuna eelarvepuudujääk ei ole lubatud. Otsuse omavahendite süsteemi kohta teeb ühehäälselt nõukogu, kes võtab arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, ja selle peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid. Komisjon esitas koos mitmeaastase finantsraamistiku 2028–2034 ettepanekuga ka ettepaneku omavahendite süsteemi reformi kohta.
Õiguslik alus
- Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 311 ja artikli 322 lõige 2 ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklid 106a ja 171;
- nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsus (EL, EURATOM) 2020/2053, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi;
- nõukogu 30. aprilli 2021. aasta määrus (EL, Euratom) 2021/768, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed;
- nõukogu 26. mai 2014. aasta määrus (EL, Euratom) nr 609/2014 meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta; seda määrust muudeti 5. aprilli 2022. aasta nõukogu määrusega (EL, Euratom) 2022/615;
- nõukogu 30. aprilli 2021. aasta määrus (EL, Euratom) 2021/769 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta;
- nõukogu 30. aprilli 2021. aasta määrus (EL, Euratom) 2021/770, mis käsitleb ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel põhinevate omavahendite arvutamist, nimetatud omavahendite kättesaadavaks tegemise meetodeid ja menetlusi, rahavajaduste rahuldamise meetmeid ning kogurahvatulul põhinevate omavahendite teatavaid aspekte.
Eesmärk
Eesmärk on tagada ELile majanduslik autonoomia eelarvedistsipliini järgides.
Taust
Euroopa Majandusühendusele (EMÜ) tekkisid omavahendid 21. aprilli 1970. aasta omavahendite otsuse alusel. Vastavalt nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsusele (EL, Euratom) 2020/2053 on määr, mille ulatuses saab omavahendeid igal aastal sisse nõuda, praegu 1,4% ELi kogurahvatulust. Kuna kogukulud ei tohi ületada kogutulusid, kehtib see kulude ülemmäär ka kehtiva 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku raames (1.4.3).
Tulude struktuur
1. Omavahendid
Traditsioonilised omavahendid koosnevad peamiselt imporditavate toodete tollimaksudest, mida on kogutud alates 1970. aastast. Kogumiskulude katteks liikmesriikide käsutusse jääv määr on 25%. Traditsioonilised omavahendid moodustavad tavaliselt umbes 10–15% omavahenditest saadavast tulust[1].
Käibemaksupõhised omavahendid laekuvad praegu nii, et liikmesriigid kannavad liidule üle teatava protsendi nende kogutava käibemaksu hinnangulisest summast. Kuigi käibemaksupõhised omavahendid nähti ette 1970. aasta otsusega, ei hakatud seda vahendit kohaldama enne, kui liikmesriikide käibemaksusüsteemid 1979. aastal ühtlustati. Käibemaksupõhised omavahendid moodustavad praegu tavaliselt umbes 10% omavahenditest saadavast tulust.
Plastpakendijäätmetel põhinevad omavahendid võeti kasutusele alates 1. jaanuarist 2021 omavahendeid käsitleva otsusega (mis võeti vastu 2020. aastal). Tegemist on riikide rahalise osalusega (raha kantakse üle otse liikmesriikide eelarvest), mis arvutatakse ringlusse võtmata plastpakendijäätmete koguse põhjal, kohaldades ühtset sissenõudmismäära 0,80 eurot kilogrammi kohta. Nende liikmesriikide rahalisi osalusi, kelle kogurahvatulu inimese kohta on alla ELi keskmise, vähendatakse iga-aastase kindlasummalise maksega, mis vastab 3,8 kilogrammile plastijäätmetele inimese kohta. Sellest allikast saadav tulu moodustab omavahenditest saadavast tulust ligikaudu 3–4%.
Kogurahvatulul põhinevad omavahendid kujutavad endast liikmesriikide kogurahvatulul põhinevat osamakset, mis kehtestati nõukogu 24. juuni 1988. aasta otsusega 88/376/EMÜ ja mille ühtne protsendimäär fikseeritakse igal aastal eelarvemenetluse raames. Alguses oli osamakseid plaanis koguda vaid siis, kui teised omavahendid kulutusi täielikult ei kata, kuid nüüd rahastatakse sellest suuremat osa ELi eelarvest. Alates 1990. aastate lõpust on kogurahvatulul põhinevad vahendid kolmekordistunud ja moodustavad praegu umbes 60–70% omavahenditest saadavast tulust.
2. Muud tulud ja eelmisest eelarveaastast üle kantud jääk
Muude tulude hulka kuuluvad ELi töötajate poolt nende töötasude pealt makstavad maksud, ELi-väliste riikide maksed ELi programmidesse, intressimaksed ja trahvid, mis on määratud äriühingutele, kes on rikkunud ELi õigusakte. Eelarve ülejäägi korral kantakse eelmise eelarveaasta jääk tuluna järgmise aasta eelarvesse. Muud tulud, jäägid ja tehnilised kohandused moodustavad tavaliselt ligikaudu 2–8% kogutulust.
Laene kajastatakse samuti „muu tulu“ all ja see moodustab praegu 25–30 % eelarvest. ELi eelarves ei tohi tekkida puudujääki ja ELi kulutuste rahastamine laenuvõtmise teel ei ole lubatud. Komisjonile anti siiski erandkorras ja ajutiselt luba laenata kapitaliturgudelt kuni 750 miljardit eurot (2018. aasta hindades), et rahastada taasterahastu „NextGenerationEU“ (NGEU) raames antavaid toetusi ja laene. Uus netolaenuvõtmine peaks lõppema 2026. aasta lõpus, pärast mida on lubatud ainult refinantseerimistoimingud.
3. Korrigeerimismehhanismid
Omavahendite süsteemi on kasutatud ka liikmesriikide netomaksete vahelise eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimiseks. Kuigi 1984. aastal kokku lepitud Ühendkuningriigi korrigeerimismehhanismi enam ei kohaldata, peavad Taani, Saksamaa, Madalmaad, Austria ja Rootsi ajavahemikul 2021–2027 kohaldatava kindlasummalise korrigeerimise tõttu endiselt vähem sissemakseid tegema.
ELi omavahendite reform
Lissaboni lepingus korrati, et eelarvet tuleks rahastada täielikult omavahenditest ja nõukogule jäeti õigus võtta pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist ühehäälselt vastu otsus liidu omavahendite süsteemi kohta[2], kehtestada uusi omavahendite kategooriaid ja tunnistada kehtetuks olemasolevaid kategooriaid. Samuti sätestati, et nõukogu võib nende otsuste rakendusmeetmed vastu võtta üksnes parlamendi nõusolekul, tugevdades seeläbi parlamendi positsiooni menetluses.
Parlament on Lissaboni lepingu uutele sätetele tuginedes mitmetes viimaste aastate seisukohtades ja resolutsioonides korduvalt nõudnud omavahendite süsteemi põhjalikku reformimist[3]. Parlament väljendas seisukohta, et kasutusele tuleb võtta uus ulatuslik ja tasakaalustatud ELi omavahendite kogum, mis oleks kodanike jaoks õiglane, lihtne, läbipaistev ja eelarveliselt neutraalne, et saavutada stabiilsem ELi eelarve eesmärgiga toetada ELi poliitikaeesmärke. Parlament nõudis ka reforme, mis teeks tulude kogumise lihtsamaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks, vähendaks kogurahvatulul põhinevate rahaliste osaluste osakaalu ning kaotaks järk-järgult kõik korrigeerimismehhanismid.
Kõrgetasemeline Monti töörühm esitas 2017. aasta jaanuaris oma lõpparuande, mis käsitles läbipaistvamaid, lihtsamaid, õiglasemaid ja demokraatlikult vastutustundlikumaid viise ELi eelarve rahastamiseks. Aruandes jõuti järeldusele, et praeguste probleemide lahendamiseks ning ELi kodanike jaoks konkreetsete tulemuste saavutamiseks tuleb ELi eelarvet reformida nii kulude kui ka tulude osas.
Selle aruande ja sellele järgnenud ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi põhjal esitas komisjon 2. mail 2018 ettepaneku võtta kasutusele uued omavahendid[4]. Seda ettepanekut vastu ei võetud.
Hiljutised katsed reformida ELi tulusid
Riigipead ja valitsusjuhid leppisid 17.–21. juulil 2020 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027, taasterahastus „Next Generation EU“ (NGEU) ning selles, et tõstetakse maksete ülemmäära ja alates 2021. aasta jaanuarist hakatakse kohaldama ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel põhinevat uut omavahendit.
NGEU kokkulepe põhines komisjoni 28. mail 2020 tehtud ettepanekul võtta kuni 750 miljardit eurot laenu, emiteerides rahvusvahelistel turgudel ELi nimel 3 kuni 30aastase tähtajaga võlakirju, et leevendada COVID-19 pandeemia mõju. Tagamaks, et EL suudab täita kohustusi, st maksta finantsturgudelt võetud laen tagasi, tegi komisjon ettepaneku tõsta omavahendite ülemmäära erandkorras ja ajutiselt 0,6% võrra ELi kogurahvatulust ning kavandas sellele lisaks alalist tõusu (1,2%-lt 1,4%-le kogurahvatulust), et võtta arvesse uut majandusolukorda.
Euroopa Parlament rõhutas oma 23. juuli 2020. aasta resolutsioonis, et selleks, et ELi võlad tagasi maksta, ELi eelarve päästa ning riikide ja ELi kodanike rahakotti rõhuvat maksusurvet leevendada, on vaja luua veel rohkem uusi omavahendeid. Euroopa Parlament kordas 16. septembril 2020 nõuandemenetluse raames esitatud seisukohas üleskutset võtta tegevuskava alusel kasutusele uued omavahendid.
10. novembril 2020 jõudsid parlamendi, nõukogu ja komisjoni läbirääkijad mitmeaastase finantsraamistiku, omavahendite ja Euroopa Liidu taasterahastu teatavate juhtimisaspektide suhtes poliitilisele kokkuleppele. Selle tulemusel kehtestati Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahelise institutsioonidevahelise kokkuleppe (mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist) uue lisaga tegevuskava uute omavahendite kasutuselevõtmiseks ajavahemikul 2021–2027, et katta NGEU jaoks võetud laenu tagasimaksmise kulu.
Uus omavahendite otsus võeti vastu 14. detsembril 2020. Kõik liikmesriigid ratifitseerisid selle 31. maiks 2021 ning seda hakati tagasiulatuvalt kohaldama alates 1. jaanuarist 2021.
Pärast seda avaldas komisjon veel kaks ettepanekut: 22. detsembril 2021 ja 20. juunil 2023[5]. Neis pakuti välja omavahendid, mis põhinevad tulul, mis laekub enampakkumisel müüdud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) lubatud heitkoguse ühikutest, ja süsiniku piirimeetmega (SPIM) seotud tulul, ning äriühingute kasumil põhinev statistiline omavahend (mis asendatakse tõelise äriühingute maksustamisel põhineva omavahendiga).
Kuna nõukogu sellist kogumit heaks ei kiitnud, avaldas komisjon 16. juulil 2025 ELi omavahendite süsteemi kohta uue ettepaneku. See hõlmab varem kavandatud uusi omavahendeid, see tähendab 75% SPIMi tulust ja 30% HKS1 tulust (HKS2 jääb välja). Komisjoni ettepanekus pakutakse välja uued omavahendid, mis põhinevad kogumata elektroonikaromudel (2 eurot kg kohta), tubakatoodete ja seonduvate toodete aktsiisil (15% aktsiisi alammäära kohaldamisel laekuvast tulust) ning ELis tegutsevate suurettevõtjate iga-aastasel kindlasummalisel osamaksel (kuni 0,1% nende netokäibest). Ettepanek sisaldab ka olemasolevate omavahendite kohandamist, näiteks traditsioonilistest omavahenditest kogumiskulude katteks riigile jääva osa vähendamist (25 %-lt 10 %-le), ning plastpakendijäätmetel põhineva omavahendi muutmist (tõstes määra 1 euroni kg kohta, kohandades seda veel rohkem inflatsiooniga). Samuti täpsustatakse ettepanekus, et e-kaubandusega seotud summad kuuluvad traditsiooniliste omavahendite kategooriasse, ning kaotatakse väikese väärtusega postipakkide kohta kehtinud erandid. Ühtlasi tehakse ettepanek lõpetada kõik kohandused, sealhulgas kogurahvatulul põhineva omavahendi suhtes kohaldatav kindlasummaline vähendamine, käibemaksupõhiste omavahendite baasi piiristamine ja plastpakendijäätmetel põhineva omavahendi suhtes kohaldatav vähendamine.
Arvestuste kohaselt kaetakse selle paketi abil praegusest aastaeelarvest 40%: umbes 6% pärineks heitkogustega kauplemise süsteemist, 1% SPIMist, 10% elektroonikaromudest, 7,5% tubakatoodetest, 4,5% ettevõtjate käibe põhisest omavahendist ja 10% olemasolevate omavahendite kohandamisest.
Euroopa Parlamendi seisukohad reformiettepanekute kohta
2021. aasta uue omavahendipaketiga seotud nõuandemenetluses tegi parlament mõned muudatusettepanekud, kuid kiitis ettepaneku üldjoontes heaks. Parlament võttis ka 10. mail 2023 vastu resolutsiooni, milles nõuti kindlalt, et nõukogu võtaks omavahendipaketi vastu, ja soovitati võtta kasutusele täiendavad uued omavahendid. Oma 9. novembri 2023. aasta resolutsioonis kiitis teise paketi ettepaneku mõne muudatusega heaks.
Oma 7. mai 2025. aasta resolutsioonis kutsus parlament nõukogu taas üles võtma uued omavahendid kiiremas korras vastu ja rõhutas, et lisaks institutsioonidevahelisele kokkuleppele on olulised uued tõelised omavahendid.
Andras Schwarcz