Teabelehed Euroopa Liidu kohta
Euroopa Parlament
Palun täitke see väli

Mitmeaastane finantsraamistik

Mitmeaastane finantsraamistik on ELi pikaajaline kulukava. Koos 2021.–2027. aasta finantsraamistikuga on vastu võetud kuus mitmeaastast finantsraamistikku. Lissaboni lepinguga muudeti finantsraamistik institutsioonidevahelisest kokkuleppest määruseks. Mitmeaastane finantsraamistik, mis kehtestatakse vähemalt viieaastaseks perioodiks, peab tagama ELi kulude korrapärase kujunemise ELi omavahendite piires. Selles kehtestatakse määrad, millele ELi aastaeelarve peab vastama. Finantsraamistiku määruses on kehtestatud kulude ülemmäärad laiadele kulukategooriatele, mida nimetatakse rubriikideks. Pärast 2. mail 2018 esitatud esialgseid ettepanekuid ja COVID-19 pandeemia puhkemist esitas komisjon 27. mail 2020 taastekava („NextGenerationEU“), mis sisaldas muudetud ettepanekuid 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite kohta ning 750 miljardi euro suuruse (2018. aasta hindades) taasterahastu loomist. See pakett võeti 16. detsembril 2020 institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemusel vastu. Võttes arvesse toimunud muutusi, muudeti mitmeaastast finantsraamistikku 2022. aasta detsembris ja siis uuesti põhjalikumalt 2024. aasta veebruaris. Euroopa Komisjon tutvustas oma ettepanekut aastate 2028–2034 mitmeaastase finantsraamistiku kohta 16. juulil 2025.

Õiguslik alus

Taust

1980. aastatel tekkis institutsioonidevahelistes suhetes konflikt, mis oli põhjustatud järjest suurenevast lõhest olemasolevate ressursside ja tegelike rahastamisvajaduste vahel. Et konflikti parema kavandamise abil leevendada ning tugevdada eelarvedistsipliini ja parandada eelarve täitmist, töötati välja mitmeaastase finantsperspektiivi kontseptsioon. Esimene institutsioonidevaheline kokkulepe sõlmiti sel eesmärgil 1988. aastal. See hõlmas aastate 1988–1992 finantsperspektiivi, mida tuntakse ka Delors’i I paketina, ja selle eesmärk oli tagada vajalikud vahendid ühtse Euroopa akti eelarve täitmiseks. Järgmine institutsioonidevaheline kokkulepe sõlmiti 29. oktoobril 1993. aastal koos aastate 1993−1999 finantsperspektiiviga (Delors’i II pakett), mis võimaldas kahekordistada struktuurifondide mahtu ja tõsta omavahendite (1.4.1) ülemmäära. Kolmas institutsioonidevaheline kokkulepe, mis käsitles aastate 2000–2006 finantsperspektiivi ja mida tuntakse ka Agenda 2000 nime all, allkirjastati 6. mail 1999 ning üks selle peamisi eesmärke oli tagada vajalikud vahendid laienemise rahastamiseks. Neljas institutsioonidevaheline kokkulepe, mis hõlmas ajavahemikku 2007–2013, sõlmiti 17. mail 2006.

Lissaboni lepinguga muudeti finantsraamistik institutsioonidevahelisest kokkuleppest nõukogu määruseks, mis tuleb seadusandliku erimenetluse kohaselt vastu võtta ühehäälselt ja mille vastuvõtmiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut. Lisaks sellele, et ELi toimimise lepingu artiklis 312 on sätestatud, et finantsraamistikuga määratakse kindlaks „kulukohustuste assigneeringute iga-aastased piirmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastane piirmäär“, on seal ka öeldud, et finantsraamistikuga tuleb kehtestada „kõik muud sätted, mida on vaja iga-aastase eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks“.

Viies mitmeaastane finantsraamistik, mis hõlmas ajavahemikku 2014–2020, oli esimene, mille kogusumma reaalväärtuses vähenes. Üks parlamendi tingimusi finantsraamistiku heakskiitmiseks oli seetõttu kohustuslik läbivaatamine, et parlament saaks finantsraamistiku kehtivusaja jooksul eelarvevajadusi uuesti hinnata ja neid vajaduse korral kohandada. Ühtlasi tagati kokkuleppega muu hulgas suurem paindlikkus, et kavandatud summad oleks võimalik täielikult ära kasutada, ning kindlustati arusaam ELi tõelise omavahendite süsteemi suunas liikumisest. 2014.–2020. aasta muudetud finantsraamistik võeti vastu 20. juunil 2017. Selles on rändega seotud meetmete, töökohtade loomise ja majanduskasvu toetamiseks ette nähtud lisasummad. Ühtlasi tugevdati paindlikkusinstrumenti ja hädaabireservi. Nüüd on võimalik veel rohkem summasid rubriikide ja aastate vahel ümber paigutada, et ootamatule olukorrale reageerida ja viia ellu uusi prioriteete.

2021.–2027. aasta finantsraamistik

Komisjon esitas seadusandlikud ettepanekud 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kohta 2. mail 2018. Komisjoni ettepaneku kohaselt oli kulukohustuste assigneeringute summa 1 134,6 miljardit eurot (2018. aasta hindades), mis moodustab 1,11% EL-27 kogurahvatulust. Muu hulgas oli kavas suurendada piirihalduse, rände, julgeoleku, kaitse, arengukoostöö ja teadusuuringute valdkonna eelarvet. Ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajanduspoliitika valdkonna eelarvet sooviti aga kärpida. Üldist ülesehitust oli kavas lihtsustada (58-lt 37-le kuluprogrammile). Ühtlasi tegi komisjon ettepaneku erivahendite kohta, mille kohta finantsraamistiku ülemmäärad ei kehtiks, sest nii saaks ELi eelarvet koostada paindlikumalt. Finantsraamistikku taheti lisada Euroopa Arengufond. Peale selle tegi komisjon ettepaneku tulupoolt ajakohastada, s.o võtta kasutusele mitu uut omavahendite kategooriat.

2018. aastal võttis parlament 2021.-2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kohta vastu kolm resolutsiooni:

Novembri resolutsioon sisaldas finantsraamistiku määruse ja institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanekute muudatusi ning täielikke arvandmeid rubriikide ja programmide kohta. Parlament oli seisukohal, et finantsraamistiku kulukohustuste ülemmäär peaks tõusma 1,0%-lt (EL-28) 1,3%-le (EL-27) ELi kogurahvatulust. See oleks olnud 1 324 miljardit eurot (2018. aasta hindades), mis oli 16,7% suurem summa kui komisjoni ettepanekus. Parlament oli arvamusel, et ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika eraldised peaksid jääma reaalväärtuses sama suureks, kuid mitut prioriteeti, sealhulgas programme „Euroopa horisont“, „Erasmus+“ ja LIFE tuleks veel rohkem tugevdada; luua tuleks uus lastegarantii (5,9 miljardit eurot) ja uus energiasüsteemi ümberkujundamise fond (4,8 miljardit eurot); rände ja piirihaldusega tegelevate detsentraliseeritud asutuste rahastamist tuleks rohkem kui neljakordistada (rohkem kui 12 miljardi euroni). ELi eelarvest kliimaeesmärkide saavutamiseks eraldatav summa peaks moodustama 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kuludest vähemalt 25%, kliimaeesmärke tuleks arvesse võtta kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades ja kliimakulude määra tuleks hiljemalt 2027. aastaks tõsta 30%-ni. Parlament soovis, et finantsraamistiku läbivaatamine oleks kohustuslik.

Mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste jaoks teabe andmiseks avaldas nõukogu 30. novembril 2018 läbirääkimispaketi eelnõu ja 5. detsembril 2019 läbirääkimispaketi. Need sisaldasid ka horisontaalseid ja valdkondlikke aspekte, mida tavaliselt arutati seadusandliku tavamenetluse alla kuuluvate kuluprogrammide vastuvõtmisel (parlament tegi selle kohta etteheiteid, näiteks oma. 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni punktides 14–16). Nõukogu soovis mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste assigneeringute kogusummaks kehtestada 1 087 miljardit eurot 2018. aasta hindades (1,07% EL-27 kogurahvatulust), mis oli parlamendi ootustest tublisti väiksem.

Euroopa Parlamendi vastvalitud liikmed ajakohastasid 10. oktoobri 2019. aasta ja 13. mai 2020 aasta resolutsioonides parlamendi seisukohta ja palusid komisjonil esitada ettepaneku finantsraamistikuga seotud hädaolukorra kava kohta, mis kaitseks ELi programmidest toetuse saajaid juhul, kui kehtiva finantsraamistiku kestust on vaja pikendada, kuna Euroopa Ülemkogus olid erimeelsused.

Komisjon esitas 14. jaanuaril 2020 ettepaneku õiglase ülemineku fondi kohta, mis kuulub Euroopa rohelise kokkuleppe alla ja on finantsraamistikuga seotud ettepanekute paketi lisaelement.

Pärast COVID-19 kriisi ja vajalikest liikumispiirangutest tingitud tõsist majanduslikku mõju avaldas komisjon ettepaneku 1 100 miljardi euro suuruse mitmeaastase finantsraamistiku kohta (27. mai 2020) ja ettepaneku täiendava taasterahastu kohta (28. mai 2020). Rahastamisvahendi nimetuseks sai „NextGenerationEU“ (NGEU) ja selle väärtus oli 750 miljardit eurot (2018. aasta hindades), millest 500 miljardit eurot anti toetustena ja 250 miljardit eurot laenudena. Pakett hõlmas seadusandlikke ettepanekuid uute rahastamisvahendite kohta ning juba esitatud finantsraamistiku programmides ette nähtud muudatusi. Lisapaketi rahastamiseks kavatseti finantsturgudelt laenu võtta. Selleks muutis komisjon ka omavahendeid käsitleva otsuse ettepanekut, et laenu saaks võtta kuni 750 miljardi euro suuruses summas. Komisjoni paketis oli ka ettepanek tõsta 2014.–2020. aasta finantsraamistiku kohaste kulukohustuste ülemmäära 2020. aastaks 11,5 miljardi euro võrra, et alustada toetuse andmist enne, kui uus finantsraamistik hakkab kehtima.

Euroopa Ülemkogu võttis 21. juulil 2020 vastu järeldused NGEU, 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite kohta. NGEU mahuks aastatel 2021-2023 kinnitati 750 miljardit eurot. Toetuskomponenti vähendati aga 500 miljardilt eurolt 390 miljardile eurole ja laenukomponenti suurendati 250 miljardilt eurolt 360 miljardile eurole. Finantsraamistiku 2020. aasta ülemmäära tõstmise ettepaneku lükkas Euroopa Ülemkogu tagasi. 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kulukohustuste üldiseks ülemmääraks kehtestati 1 074,3 miljardit eurot. Peale selle nähti järeldustes ette, et eelarve ja NGEU kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest kehtestatakse tingimuslikkuse kord. Lepiti kokku, et alates 1. jaanuarist 2021 võetakse kasutusele uus omavahend, mis põhineb ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel. NGEU õiguslikuks aluseks on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122, mille kohaselt on ELil õigus kehtestada majanduslikule olukorrale vastavad meetmed nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega, kaasamata seadusandlikku menetlusse parlamenti.

Parlament reageeris nendele järeldustele väga kiiresti 23. juuli 2020. aasta resolutsioonis, milles ta nimetas taasterahastu loomist ajalooliseks sammuks, kuid tulevikule suunatud programmides tehtud kärped mõistis hukka. Parlament nõudis, et Euroopa Ülemkogu pakutud summasid suurendataks sihtotstarbeliselt, ja kordas, et ta ei anna finantsraamistiku kohta nõusolekut, kui ELi omavahendite süsteemi reformi kohta ei sõlmita kokkulepet, mille eesmärk on katta vähemalt NGEUga seotud kulud (põhisumma ja intressid), et tagada selle usaldusväärsus ja jätkusuutlikkus. Samuti nõudis parlament, et ta kaasataks kooskõlas ühenduse meetodiga eelarvepädeva institutsioonina täielikult taasterahastuga seotud menetlustesse.

Kolmepoolsed läbirääkimised Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel algasid 2020. aasta augustis ja jõudsid lõpule 10. novembril 2020. Pärast parlamendilt nõusoleku saamist võeti nõukogu määrus mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 kohta 17. detsembril 2020. aastal vastu. 1. jaanuaril 2021 jõustus uus tingimuslikkuse mehhanism, et kaitsta ELi eelarvet ja NGEUd õigusriigi põhimõtte rikkumise eest, mis oli veel üks parlamendi nõusoleku saamise eeltingimus.

Mitmeaastane finantsraamistik (EL-27) (miljonit eurot 2018. aasta hindades)

Kulukohustuste assigneeringud 2021 2022 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku 2021–2027
1. Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond 19 712 19 666 19 133 18 633 18 518 18 646 18 473 132 781
2. Ühtekuuluvus, vastupanuvõime ja väärtused 49 741 51 101 52 194 53 954 55 182 56 787 58 809 377 768
2a. Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus 45 411 45 951 46 493 47 130 47 770 48 414 49 066 330 235
2b. Vastupanuvõime ja väärtused 4 330 5 150 5 701 6 824 7 412 8 373 9 743 47 533
3. Loodusvarad ja keskkond 55 242 52 214 51 489 50 617 49 719 48 932 48 161 356 374
millest: turuga seotud kulud ja otsesed maksed 38 564 38 115 37 604 36 983 36 373 35 772 35 183 258 594
4. Ränne ja piirihaldus 2 324 2 811 3 164 3 282 3 672 3 682 3 736 22 671
5. Julgeolek ja kaitse 1 700 1 725 1 737 1 754 1 928 2 078 2 263 13 185
6. Naabrus ja maailm 15 309 15 522 14 789 14 056 13 323 12 592 12 828 98 419
7. Euroopa avalik haldus 10 021 10 215 10 342 10 454 10 554 10 673 10 843 73 102
millest: institutsioonide halduskulud 7 742 7 878 7 945 7 997 8 025 8 077 8 188 55 852
KULUKOHUSTUSTE ASSIGNEERINGUD KOKKU 154 049 153 254 152 848 152 750 152 896 153 390 155 113 1 074 300
MAKSETE ASSIGNEERINGUD KOKKU 156 557 154 822 149 936 149 936 149 936 149 936 149 936 1 061 058

Parlament suutis kindlustada eelkõige järgmise:

  • lisaks 2020. aasta juuli ettepanekule eraldatakse 15 miljardit eurot lisavahendeid järgmistele juhtprogrammidele:
  • õiguslikult siduv tegevuskava uute ELi omavahendite kasutuselevõtuks;
  • mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 üldise ülemmäära järkjärguline tõstmine 1 074,3 miljardilt eurolt 1 085,3 miljardile eurole 2018. aasta hindades (seda on selgitatud allpool);
  • paindlikkusinstrumendile 1 miljardi euro suuruse lisasumma eraldamine;
  • uus menetlusetapp (eelarvekontrollimenetlus) ettepanekute esitamiseks ELi toimimise lepingu artikli 122 alusel, millel võib olla märkimisväärne mõju eelarvele;
  • parlamendi kaasamine NGEU sihtotstarbelise välistulu kasutamisse, sihtotstarbelise välistulu ja laenutehingute üldine ümberhindamine finantsmääruse järgmise muutmise käigus ning tulevastel finantsraamistikuteemalistel läbirääkimistel tehtava koostöö kord;
  • kliimamuutustega seotud kulutuste tõhusama jälgimise metoodika, mille eesmärk on jõuda selleni, et finantsraamistiku/NGEU kulutustest eraldatakse vähemalt 30% kliimaeesmärkide toetamiseks[1];
  • uus iga-aastane bioloogilise mitmekesisuse eesmärk (2024. aastal 7,5% ning 2026. ja 2027. aastal 10%) ja soolise võrdõiguslikkuse kulude mõõtmise metoodika väljatöötamine;
  • toetusesaajaid käsitlevate andmete kogumise, kvaliteedi ja võrreldavuse reform, et ELi eelarvet, sealhulgas NGEU kulutusi paremini kaitsta.

Muud 2021.–2027. aasta finantsraamistiku komponendid, mis vastavad parlamendi prioriteetidele, on järgmised:

  • Euroopa Arengufondi integreerimine ELi eelarvesse;
  • põllumajanduse ja ühtekuuluvuse üldine rahastamine 2014.–2020. aastaga võrreldaval tasemel;
  • Õiglase Ülemineku Fondi loomine.

Lisavahendid summas 15 miljardit eurot hõlmavad järkjärgulist suurendamist 11 miljardi euro ulatuses, mille peamine allikas on uus mehhanism, mis on seotud ELi kogutud trahvidega ja mille tulemuseks on automaatsed lisaeraldised asjaomastele programmidele aastatel 2022–2027. Seitsmeaastase finantsraamistiku üldine ülemmäär tõuseb seega järk-järgult 1 085,3 miljardi euroni 2018. aasta hindades, mis reaalväärtuses ületab aastaid 2014–2020 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku vastavat ülemmäära (1 083,3 miljardit eurot 2018. aasta hindades ilma Ühendkuningriigita ja koos Euroopa Arengufondiga) 2 miljardi euro võrra.

Institutsioonidevahelises kokkuleppes lepiti 2020. aastal kokku, et taasterahastu loomiseks võetud võla põhisumma tagasimaksed ja intressid tuleb tasuda ELi eelarvest, „sealhulgas pärast 2021. aastat kasutusele võetud uutest omavahenditest saadavast piisavast tulust“, kuid seejuures ei tohi finantsraamistiku (2021-2027) ülemmäärasid ületada, piiramata seda, kuidas see küsimus lahendatakse tulevastes mitmeaastastes finantsraamistikes alates 2028. aastast. Põhieesmärk oli säilitada ELi programmid ja vahendid. 22. detsembril 2021 tegi komisjon ettepaneku uute omavahendite ja mitmeaastase finantsraamistiku määruse sihipäraseks muutmiseks (võeti hiljem tagasi), mille eesmärk oli muu hulgas võtta kasutusele uus mehhanism, mille abil võiks ülemmäärasid alates 2025. aastast tõsta automaatselt, et võtta arvesse uutest omavahenditest laekuvat võimalikku lisatulu ja kasutada seda NGEU jaoks võetud võla ennetähtaegseks tagasimaksmiseks. Kuigi parlament vastas 13. septembril 2022 vaheresolutsiooniga, ei võtnud nõukogu vastu mingit seisukohta.

18. mai 2022. aasta teatises Ukraina abistamise ja ülesehitamise kohta tunnistas komisjon, et „enneolematud vajadused, mida Euroopas toimuv sõda põhjustab, nõuavad palju suuremaid rahalisi vahendeid, kui praeguses mitmeaastases finantsraamistikus on ette nähtud“. Seepärast nõudis parlament 19. mai 2022. aasta resolutsioonis, et võimalikult kiiresti ja mitte hiljem kui 2023. aasta esimeses kvartalis esitataks mitmeaastase finantsraamistiku põhjaliku muutmise kohta seadusandlik ettepanek.

Esimese sammuna võeti 2022. aasta detsembris vastu nõukogu määrus, millega muudeti mitmeaastast finantsraamistikku (nõukogu määrus (EL, Euratom) 2022/2496) seoses paketiga, mille parlament oli võtnud vastu kiirmenetlusega 24. novembril 2022. Sellega anti õigus kohaldada eelarvetagatist, mida seni kohaldati liikmesriikidele antavate laenude suhtes, ka Ukrainale antavate makromajandusliku finantsabi laenude suhtes 2023. ja 2024. aastal: kui tagatissumma tulebki välja maksta, võetakse vajalik summa kasutusele nn manööverdamisruumist – see ületab finantsraamistikus kindlaksmääratud ülemmäärasid, kuid peab jääma omavahendite ülemmäära piiresse.

Põhjalikumat muutmist silmas pidades võttis Euroopa Parlament 15. detsembril 2022 vastu resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 täiustamise kohta, milles keskenduti ELi eelarve kohandamiseks uute ülesannete täitmiseks ja määrati kindlaks parlamendi peamised nõudmised.

20. juunil 2023 tegi komisjon ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku sihipäraseks muutmiseks, mis hõlmas enamikku neist nõudmistest (kuus kuud enne läbivaatamise esialgset kavandamist).

Euroopa Parlament võttis seisukoha ettepaneku suhtes vastu 3. oktoobril 2023, rõhutades, et muudetud mitmeaastane finantsraamistik peab olema kehtestatud 1. jaanuariks 2024. Euroopa Ülemkogu 15. detsembri 2023. aasta kohtumine lõppes siiski ummikseisus. Muudetud mitmeaastane finantsraamistik (nõukogu määrus (EL, Euratom) 2024/765) avaldati 29. veebruaril 2024, kui poliitiline kokkulepe oli lõpuks saavutatud. See hõlmab kärpeid programmis „Euroopa horisont“ (mida kompenseerib vaid osaliselt see, et taaskasutatakse eelmise mitmeaastase finantsraamistiku teadusuuringute assigneeringuid, mis on kulukohustustest vabastatud), programmis „EL tervise heaks“ (mida leevendatakse mitmeaastase finantsraamistiku artikli 5 kohase mehhanismiga) ning ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika otsest eelarve täitmist.

See on siiski esimene kord, kui mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine on toonud kaasa kulutuste ülemmäärade netosuurenemise. Peamised positiivsed tulemused on järgmised: 50 miljardit eurot Ukrainale aastateks 2024–2027, rände ja välistegevuse ning Euroopa Kaitsefondi (STEPi raames) suurem rahastamine, erivahendite suurem rahastamine (paindlikkusinstrument ja ELi solidaarsusreserv – äärmuslike ilmastikunähtuste ja loodusõnnetuste järgsete ülesehitustööde jaoks –, mis on nüüd hädaabireservist kolmandatele riikidele antava hädaabi jaoks eraldi), ning piiristamata NGEU rahastamisvahendi erivahendi loomine, et kaitsta programme märkimisväärsete kärbete eest. Osa ELi ühistest laenukuludest kaetakse iga-aastase eelarvemenetluse käigus (Euroopa Ülemkogu seadis mittesiduvaks sihttasemeks 50%). Selleks et kasutada Euroopa Liidu taasterahastu erivahendit, tuleb ligikaudu pool kuludest katta erivahenditest või programmidest tehtavate ümberpaigutustega. Taasterahastut kasutatakse kahes etapis: esimene on kulukohustustest vabastatud vahendite summaga samaväärsete vahendite kasutuselevõtmine ja teine on nn viimase abinõuna täiendavate riiklike osamaksete mehhanism. Täpsemad üksikasjad on esitatud komisjoni teatises mitmeaastase finantsraamistiku tehnilise kohanduse kohta.

11. veebruaril 2025 kirjeldas komisjon teatises „Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku koostamise tegevuskava“ praeguseid ja tulevasi peamisi poliitika- ja eelarveprobleeme. Parlament andis oma sisendi 7. mai 2025. aasta resolutsioonis liidu uuendatud pikaajalise eelarve kohta muutuvas maailmas.

Euroopa Komisjon tutvustas oma ettepanekuid aastate 2028–2034 mitmeaastase finantsraamistiku kohta 16. juulil 2025. Seitsme aasta kulukohustuste kogusummaks kehtestataks maksimaalselt 1 763 miljardit eurot (2025. aasta hindades), mis moodustab 1,26 % ELi kogurahvatulust, sealhulgas NGEU tagasimaksekulud. Võrreldes kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku esialgse summaga (1,13 % kogurahvatulust aastatel 2021–2027) ja võttes arvesse NGEU kavandatud tagasimakseid, mis moodustavad 0,11 % kogurahvatulust (ligikaudu 25 miljardit eurot aastas), tähendab see, et üldkokkuvõttes ei tee komisjon ettepanekut assigneeringuid peaaegu üldse suurendada. Praeguse struktuuri seitse rubriiki ja kaks alamrubriiki kahaneksid neljaks põhirubriigiks. Lihtsustatud struktuur (praeguselt umbes 70 tegevuskulude peatükilt ettepaneku kohasele umbes 20 peatükile) koos fondide märkimisväärse sisemise paindlikkusega eeldab suuremat selgust selle kohta, kuidas see mõjutaks parlamendi kontrolli- ja eelarverolli, ning need muudatused teevad võrdluse kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga üksnes soovituslikuks.

Ühtekuuluvus, piirkondlik ja maaelu areng, põllumajandus, kalandus, ränne, julgeolek ja piirikontroll konsolideeritakse iga liikmesriigi riikliku ja piirkondliku partnerluskava alla, mida täiendab ELi rahastamisvahend, millele eraldatakse kokku 772 miljardit eurot (ligikaudu 44 % kogueelarvest). Võrreldes praeguse mitmeaastase finantsraamistikuga väheneks eelarve jagatud täitmise alla kuuluvate programmide (peamiselt põllumajandus ja ühtekuuluvusfondid) rahastamine seega ligikaudu 10 %, samas kui rände ja piirihalduse rahastamine oleks 2,5 korda suurem.

Euroopa Konkurentsivõime Fondile, mis sisaldab otseinvesteeringuid teadusuuringutesse, puhtale energiale ja digitehnoloogiale üleminekusse, kaitsesse, kosmosesse ja biotehnoloogiasse, eraldataks 362 miljardit eurot (21 % kogueelarvest), mida on ligikaudu 160 % rohkem kui neid poliitikavaldkondi rahastavates praegustes programmides.

Uue ELi välistegevuseks mõeldud instrumendi „Globaalne Euroopa“ maht oleks 177 miljardit eurot (10 % kogueelarvest), mis ületab praeguseid rahastamisvahendeid ligi 40 %ga. Mittetemaatilised erivahendid (ühtne varuinstrument ja paindlikkusinstrument) säilitatakse ja neid suurendatakse. Ukraina reserv oleks ainus temaatiline erivahend, kuna praeguseid vahendeid (solidaarsus- ja hädaabireserv ning Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond) rahastataks riiklike ja piirkondlike partnerluskavade ning instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames. Ettepanekuga nähti ette 2 % fikseeritud deflaatori parandusmehhanism juhuks, kui inflatsioon ületab 3 % või jääb alla 1 %, säilitades osaliselt reaalväärtuse.

Lisateavet selle teema kohta on võimalik leida eelarvekomisjoni veebisaidilt.

 

[1]21. juunil 2022 avaldas komisjon talituste töödokumendi, milles ta kirjeldas, kuidas ta kavatseb hakata kliimaküsimusi 2021.–2027. aasta finantsraamistikus ja NGEUs arvesse võtma (SWD(2022)0225).

Alix Delasnerie