Euroopa Liidu Kohtu pädevus

Dokument pdf-formaadis

Euroopa Liidu Kohus koosneb kahest kohtust – Euroopa Kohtust ja Üldkohtust –, mis pakuvad eri õiguskaitse võimalusi, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 19, Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklites 251–281, Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklis 136 ning aluslepingutele lisatud protokollis nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta).

Euroopa Kohus

A. Hagimenetlus liikmesriigi või Euroopa Liidu institutsiooni, organi või asutuse suhtes

Euroopa Kohus teeb otsuseid menetlustes, mis on algatatud liidu õigusest tulenevad kohustused täitmata jätnud liikmesriikide või institutsioonide suhtes.

1. Kohustuste täitmata jätmise tõttu liikmesriigi suhtes algatatud menetlus

Hagi võib esitada:

komisjon pärast eelmenetlust (ELi toimimise lepingu artikkel 258): asjaomase liikmesriigi võimalus esitada oma seisukohad ning komisjon esitab seejärel põhjendatud arvamuse (1.3.8);
üks liikmesriik teise liikmesriigi vastu pärast seda, kui ta on esitanud kõigepealt asja arutamiseks komisjonile (ELi toimimise lepingu artikkel 259).

Euroopa Kohtu roll:

Euroopa Kohus kinnitab, et asjaomane liikmesriik ei ole täitnud oma kohustusi; sellisel juhul nõutakse liikmesriigilt rikkumise viivitamatut lõpetamist;
kui komisjon esitab uue hagi ja Euroopa Kohus leiab, et asjassepuutuv liikmesriik ei ole kohtuotsust täitnud, võib ta liikmesriigile määrata rahalise karistuse (kindlaks määratud põhisumma ja/või sunniraha), mille suuruse määrab Euroopa Kohus komisjoni ettepaneku alusel (ELi toimimise lepingu artikkel 260).

2. ELi institutsioonide suhtes algatatud menetlused, milles käsitletakse tühistamishagi või ELi institutsiooni tegevusetust

Ese: kohtuasjad, millega taotleja soovib liidu õigusega väidetavalt vastuolus oleva meetme tühistamist (ELi toimimise lepingu artikkel 263), või mis algatatakse liidu õiguse rikkumise korral, kui institutsioon, organ või asutus on jätnud toimingu tegemata (ELi toimimise lepingu artikkel 265).

Hagi esitamine: hagi võivad esitada liikmesriigid, ELi institutsioonid või füüsilised või juriidilised isikud, kui hagi on seotud meetmega (eelkõige määruse, direktiivi või otsusega), mille on vastu võtnud ELi institutsioon, organ või asutus ning mis on adresseeritud neile.

Euroopa Kohtu roll: Euroopa Kohus tunnistab õigusakti tühiseks või otsustab, et toiming on tegemata jäetud, misjärel peab rikkumise toime pannud institutsioon võtma vajalikud meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 266).

3. Muud hagimenetlused

Kuna Üldkohus on pädev arutama esimese astmena kõiki ELi toimimise lepingu artiklites 263, 265, 268, 270 ja 272 osutatud hagisid, esitatakse Euroopa Kohtule otse ainult teatud hagid. Nende hulka kuuluvad hagid komisjoni otsuste peale, millega määratakse ettevõtjatele karistusi (ELi toimimise lepingu artikkel 261), ning hagid, mille esitamise võimalus on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas (viimati muudetud määrusega (EL, Euratom) 2024/2019, millega muudetakse protokolli nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta)). Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 51 sätestatakse, et erandina ELi toimimise lepingu artikli 256 lõikest 1 jääb Euroopa Kohtule pädevus ELi toimimise lepingu artiklites 263 ja 265 osutatud hagide puhul, kui hagi esitab liikmesriik ja hagi esitatakse:

parlamendi või nõukogu tegevuse või tegevusetuse või nende mõlema ühistegevuse peale, välja arvatud:
komisjoni tegevuse või tegevusetuse peale ELi toimimise lepingu artikli 331 lõike 1 alusel.

Pädevus jääb Euroopa Kohtule ka eespool nimetatud artiklites osutatud hagide puhul, mille ELi institutsioon on esitanud parlamendi, nõukogu, nende mõlema ühise või komisjoni tegevuse või tegevusetuse peale või mille ELi institutsioon on esitanud Euroopa Keskpanga tegevuse või tegevusetuse suhtes.

B. Hagita menetlus: liikmesriigi kohtus tõstatatud küsimus õigusakti kehtivuse kohta (ELi toimimise lepingu artikkel 267 - eelotsused)

Liikmesriigi kohtud kohaldavad vajaduse korral ise liidu õigust. Kui aga liikmesriigi kohtus tõusetub liidu õiguse tõlgendamisega seotud küsimus, võib liikmesriigi kohus taotleda Euroopa Kohtult eelotsust. Kui tegemist on viimase astme kohtuga, on kohustuslik saata asi Euroopa Kohtusse lahendamiseks. Liikmesriigi kohus esitab küsimuse(d) liidu õiguse sätte tõlgendamise või kehtivuse kohta üldiselt kohtuotsuse vormis vastavalt riigisisestele menetlusnormidele. Siiski tegi Euroopa Kohus 11. detsembril 2018 kohtuasjas C-493/17: Weiss otsuse, et ta peab „keelduma liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele“. Kohtu kantselei teeb eelotsusetaotluse teatavaks riigisisese menetluse osalistele, liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele. Neil on kaks kuud aega, et esitada Euroopa Kohtule oma kirjalikud seisukohad.

C. Pädevus teise astme kohtuna

Euroopa Kohtusse saab Üldkohtu otsuseid ja määruseid edasi kaevata üksnes õigusküsimustes. Edasikaebamisel ei ole peatavat toimet.

Kui edasikaebus loetakse vastuvõetavaks ja põhjendatuks, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse ja teeb asja kohta ise otsuse või siis saadab asja tagasi Üldkohtule, kellele see otsus on siduv.

Saavutused

Euroopa Kohtu roll Euroopa integratsioonis on osutunud väga tähtsaks, mõne arvamuse kohaselt on tal koguni juhtroll.

A. Üldiselt

Euroopa Kohtu 5. veebruari 1963. aasta otsusega kohtuasjas 26-62 (van Gend & Loos) kehtestati põhimõte, et ühenduse õigus on liikmesriikide kohtutes vahetult kohaldatav. Samuti oli otsustava tähtsusega Euroopa Kohtu 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6-64 (Costa vs. ENEL), milles sedastati, et ühenduse õigus on iseseisev õigussüsteem ja liikmesriikide õigusnormide suhtes esimuslik. Euroopa Kohus on alati võtnud endale lõpliku instantsi rolli liidu ja riigisisese õiguse vahelise suhte kindlaksmääramisel. Märgilise tähtsusega kohtuasjades Van Gend & Loos ning Costa vs. ENEL töötas Euroopa Kohus välja liidu õiguse esimuslikkuse alusdoktriinid. Nende doktriinide kohaselt on liidu õigus liikmesriigi õiguse suhtes alati esimuslik ning liikmesriikide kohtud peavad seda asjaolu oma otsustes arvesse võtma. Oma 17. detsembri 1970. aasta otsuses kohtuasjas 11/70 (Internationale Handelsgesellschaft) otsustas Euroopa Kohus, et liidu õigus on esimuslik ka liikmesriikide põhiseadustega tagatud põhiõiguste suhtes. Selles kohtuasjas tehtud otsuse põhjenduse punktis 3 märkis Euroopa Kohus järgmist: väide, et rikutud on ühe riigi põhiseaduses sätestatud kujul selle riigi põhiõigusi või riigi põhiseaduse struktuuripõhimõtteid, ei saa mõjutada ühenduse meetmete kehtivust ega nende toimet liikmesriigis. Euroopa Kohus on neid doktriine kinnitanud hilisemates kohtuasjades (vt kohtuasi 106/77: Simmenthal SpA (1978), kohtuasi 149/79: komisjon vs. Belgia (1980), liidetud kohtuasjad C-46/93 ja C-48/93: Brasserie du Pêcheur ja Factortame II (1996), kohtuasi C-473/93: komisjon vs. Luksemburg (1996), kohtuasi C-213/07: Michaniki (2008)). Selles kohtupraktikas on Euroopa Kohus välja töötanud teatavad põhimõtted, et anda liikmesriikide kohtutele teatav kaalutlusõigus ja võtta nende huve tõsiselt. Samuti kohandab Euroopa Kohus mõnikord kaudselt oma kohtupraktikat, et võtta arvesse liikmesriikide kohtute mureküsimusi. Enim on tuntud see, et Euroopa Kohus arendas põhiõiguste valdkonna kohtupraktika välja liikmesriikide kohtute survel: pärast Euroopa ühenduste asutamist oli Euroopa Kohus alguses vastu põhiõiguste lisamisele ühenduse õiguskorda (kohtuasi 36/59: Ruhrkohlen-Verkaufsgesellschaft (1960)). Kui aga liikmesriikide konstitutsioonikohtud sellega nõus ei olnud, muutis kohus oma seisukohta. Ennetades Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtu ja Itaalia konstitutsioonikohtu otsuseid otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Internationale Handelsgesellschaft, et põhiõigused on õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa.

B. Erivaldkonnad

Inimõiguste kaitsmine: 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4-73 (Nold Kohlen- und Baustoffgroßhandlung vs. Euroopa Ühenduste Komisjon), milles Euroopa Kohus muu hulgas rõhutas, et põhilised inimõigused on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus (4.1.1).
Kaupade vaba liikumine: 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78 (Cassis de Dijon), milles Euroopa Kohus otsustas, et ühes liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud kaup tuleb põhimõtteliselt turule lubada ka teistes liikmesriikides.
Isikute vaba liikumine: 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93 (Bosman), milles Euroopa kohus märkis, et elukutseline sport on majandustegevus, millega tegelemist ei tohi takistada jalgpalliliitude eeskirjad, mis reguleerivad mängijate üleminekut või piiravad teistest liikmesriikidest pärit sportlaste arvu.
Ühenduse välispädevus: 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22-70 (komisjon vs. nõukogu), millega tunnustati ühenduse õigust sõlmida rahvusvahelisi lepinguid valdkondades, kus ühendus on võtnud vastu ühised normid.
Vastutus direktiivide ülevõtmata jätmise eest: 19. novembri 1991. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90 (Francovich jt) asus kohus põhimõttelisele seisukohale, mille kohaselt saab liikmesriiki vastutusele võtta üksikisikutele tekitatud kahju eest, mis on tingitud sellest, et direktiivi ei ole riigisisesesse õigusesse üle võetud või seda ei ole tehtud õigel ajal.
Proportsionaalsuse põhimõte: 16. juuni 2015. aasta otsuses (kohtuasi C-62/14: Gauweiler jt) leidis Euroopa Kohus, et väljakujunenud praktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. ELi institutsioonid ja organid peavad seetõttu kaaluma asjassepuutuvaid eri huvisid selliselt, et välditakse negatiivse mõju tekkimist, mis oleks taotletava eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalne (Weiss).
Aluslepingute tõlgendamine: 13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-176/03 (komisjon vs. nõukogu), milles Euroopa Kohus märkis, et EL võib võtta kriminaalõigusega seonduvaid meetmeid, kui need on vajalikud keskkonnakaitse eesmärgi saavutamiseks. See on kooskõlas Euroopa Kohtu kujundatud põhimõttega, mille kohaselt ei tohi liidu aluslepinguid tõlgendada jäigalt, vaid neid tuleb vaadelda saavutatud integratsioonitaset arvesse võttes ja aluslepingute eesmärkidest lähtuvalt. See põhimõte on võimaldanud vastu võtta õigusakte valdkondades, mida ei ole aluslepingutega reguleeritud, näiteks võitlus saaste vastu.
Mitmed otsused on seotud sotsiaalkindlustusega (kohtuasi 43-75: Defrenne (1976) meeste ja naiste võrdse tasustamise kohta) ning töötajate tervise ja ohutusega (kohtuasi C-173/99: BECTU (2001)).

C. ELi kohtute võrgustik

ELi kohtute võrgustik (JNEU) loodi 2017. aastal Euroopa Liidu Kohtu presidendi ning liikmesriikide konstitutsiooni- ja kõrgeimate kohtute presidentide algatusel, tähistamaks 2017. aastal Rooma lepingute allkirjastamise 60. aastapäeva.

Selle eesmärk on edendada kohtupraktikat puudutava teabe vahetamist osalevate riigisiseste kohtute ja Euroopa Liidu Kohtu vahel. Osalevad riigisisesed kohtud ja Euroopa Liidu Kohus avaldavad piiratud juurdepääsuga veebisaidil teabe oma liidu õiguse kohtupraktika kohta, milles käsitletakse Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse saamiseks edastatud riigisiseste kohtute küsimusi, ning märkuste ja uuringute kohta.

Koostööplatvorm JNEU on kättesaadav kõigis 24 ELi ametlikus keeles ning sinna koondatakse töö, mida teevad oma õigusalase tegevuse käigus Euroopa Liidu Kohtu kohtunikud ja liikmesriikide kohtunikud. Kohtunikud saavad kasutada vahendit, mis võimaldab neil avaldada kolleegidele oma kohtupraktikat ning uuringuid ja analüüse, et vahetada teadmisi ja parandada tõhusust.

JNEU koostööplatvormil on nüüdseks liikmesriikide konstitutsiooni- ja kõrgeimates kohtutes enam kui 2000 kasutajat.

Üldkohus (1.3.9)

A. Üldkohtu pädevus (ELi toimimise lepingu artikkel 256)

Euroopa Liidu Kohus koosneb kahest kohtust: Euroopa Kohtust ja Üldkohtust. Kui Euroopa Kohtul on ainupädevus institutsioonidevaheliste hagide suhtes ning liikmesriigi poolt parlamendi ja/või nõukogu vastu esitatud hagide suhtes, kuuluvad Üldkohtu pädevusse esimese astme kohtuna kõik muud seda liiki hagid, eriti üksikisikute esitatud hagid ja liikmesriigi poolt komisjoni vastu esitatud hagid.

ELi toimimise lepingus on sätestatud, et Üldkohtul on pädevus lahendada esimese astmena ELi toimimise lepingu artiklites 263, 265, 268, 270 ja 272 osutatud hagisid, eelkõige allpool nimetatud valdkondades, välja arvatud juhul, kui hagi on esitanud liikmesriigid, ELi institutsioonid või Euroopa Keskpank; sellisel juhul kuulub hagi Euroopa Kohtu ainupädevusse (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 51):

ELi institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide tühistamiseks või nende tegevusetuse suhtes esitatud hagid, mille on esitanud üksikisikud või juriidilised isikud (ELi toimimise lepingu artiklid 263 ja 265);
liikmesriikide poolt komisjoni vastu esitatud hagid;
ELi toimimise lepingu artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlused konkreetsetes valdkondades (põhikirja artikkel 50b);
hagid ELi institutsioonide, organite, asutuste või nende töötajate põhjustatud kahju hüvitamiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 268);
vaidlused, mis käsitlevad liidu poolt või liidu nimel sõlmitud lepinguid, milles antakse selgesõnaliselt pädevus Üldkohtule (ELi toimimise lepingu artikkel 272);
intellektuaalomandiga seotud hagid, mis on esitatud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ja Ühenduse Sordiameti vastu;
liidu ja tema teenistujate vahelised vaidlused, sealhulgas ühelt poolt kõikide institutsioonide, organite või asutuste ning teiselt poolt nende teenistujate vahelised vaidlused.

Põhikirjaga võib Üldkohtu pädevust laiendada ka teistele valdkondadele.

Üldiselt võib Üldkohtu esimese astme kohtuna tehtud otsuseid edasi kaevata Euroopa Kohtusse, kuid ainult õigusküsimustes.

B. Eelotsused

Üldkohus on pädev tegema eelotsuseid (ELi toimimise lepingu artikkel 267) põhikirjas sätestatud valdkondades (ELi toimimise lepingu artikli 256 lõige 3). 2024. aasta aprillis lisati põhikirja uued sätted (artikkel 50b). Sellest tulenevalt on nüüd Üldkohtul pädevus teha konkreetsetes valdkondades eelotsuseid. Asjaolu, et osa eelotsusepädevusest anti Üldkohtule, peaks võimaldama Euroopa Kohtul pühendada rohkem aega ja vahendeid kõige olulisemate eelotsusetaotluste läbivaatamiseks.

C. Edasikaebused

Üldkohtu tehtud otsuseid võib kahe kuu jooksul edasi kaevata Euroopa Kohtusse, kuid ainult õigusküsimustes.

Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus

ELi ja tema teenistujate vahelised kohtuvaidlused anti 1. septembrist 2016 üle Üldkohtule (1.3.9), mis tähendas ühtlasi 2004. aastal asutatud Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu tegevuse lõpetamist. Määrusega (EL, Euratom) 2016/1192 (Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta) tunnistati seega kehtetuks nõukogu otsus, millega asutati Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus. Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olnud kohtuasjad anti üle Üldkohtule, kes jätkas nende menetlemist staadiumist, millesse need olid selleks kuupäevaks jõudnud, kusjuures endise Avaliku Teenistuse Kohtu poolt nendes asjades võetud menetluslikke meetmeid kohaldatakse edasi.

Pädevuse üleandmise, st 1. septembri 2016. aasta seisuga menetluses olnud või pärast seda kuupäeva Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste kohta esitatud edasikaebuste lahendamiseks kehtestati üleminekukord. Selliste edasikaebuste lahendamise pädevus jääb Üldkohtule. Samuti peavad jääma kõnealuste kohtuasjade suhtes kohaldatavaks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artiklid 9−12.

Euroopa Parlamendi roll

ELi toimimise lepingu artikli 257 kohaselt võivad parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse korras moodustada Üldkohtu juurde erikohtuid, mille ülesanne on lahendada esimese astmena erivaldkondades algatatud teatavat liiki kohtuasju. Euroopa Parlament ja nõukogu peavad tegema otsuse määruste abil komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Kohtuga või Euroopa Kohtu taotlusel pärast konsulteerimist komisjoniga.

ELi toimimise lepingu artikli 281 alusel sätestatakse Euroopa Liidu Kohtu põhikiri eraldi protokolliga, st protokolliga nr 3, ning Euroopa Parlament ja nõukogu võivad seda põhikirja seadusandliku tavamenetluse kohaselt muuta. Parlament ja nõukogu vaatasid hiljuti läbi Euroopa Kohtu esitatud taotluse protokolli nr 3 muutmiseks.

Parlament on üks ELi toimimise lepingu artiklis 263 nimetatud institutsioonidest, kes võib Euroopa Kohtusse hagi esitada (menetluse pool).

Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikega 11 võib parlament taotleda Euroopa Kohtu arvamust selle kohta, kas kavandatav rahvusvaheline leping on aluslepingutega kooskõlas. Kui Euroopa Kohtu arvamus on negatiivne, saab kavandatav leping jõustuda üksnes juhul, kui seda muudetakse või kui aluslepingud läbi vaadatakse.

JAGODA KAROLINA MACIEJEWSKA / Udo Bux / Mariusz Maciejewski

12-2025